Järve ääres

Loviise oli jõudnud läbi metsa ühe kauni järve äärde. Ta istus järvekaldale ja sulistas jalgadega vees. Tüdruku tähelepanu köitis üks konn, kes kaldavees ujus. "Tere," lausus Lovvi ja rõõmustas siis, sest ta sai aru, mida konn talle vastu krooksus. "Minu nimi on Loviise," jätkas Liise. " Konn krooksus vastu, et temal ei ole nime, sest ta ei tea isegi, kes tema vanemad on. "Ahsoo," sõnas Lovvi kerge muigega. "Kas siin järves mõni näkk ka on?" küsis ta siis. Konn krooksus vastu, et viimasel ajal pole küll ühtegi näha olnud, aga kunagi neid elas siin järves ikka omajagu. Loviise noogutas ega teadnud, mida järgmiseks küsida või ütelda.

OT: Amy, ma oletan?

Hannah oli lendlenud ka järve lähedale. Nähes eemal üht blondi tüdrukut seisatas ta ja jäi nende vestlust kuulama. Ka tema mõistis loomi ning nende vestlus ajas teda üpriski naerma. Hannah üritas itsitamist tagasi hoida, kuid nii mõnigi heli siiski tuli. Ta lootis, et too tüdruk ei kuulnud ning lendas lähima puu otsa. Nii kiiresti, et kui isegi see võõras tüdruk oleks pead pööranud, poleks ta siiki teda märganud.

OT: Hannah siiski

OT: Oih

Loviise just nagu kuulis kellegi itsitamist ja pööras pead, aga seal ei olnud kedagi. Õlgu kehitades pööras tüdruk ennast jälle näoga järve poole, aga konna polnud enam ja vesi lainetas õrnalt. Tüdruk ohkas.

Hannah sirutas end ja lendas siis kibekiirelt võõra tüdruku ette. "Hei !" hüüatas ta. Hailey tõusis siis järsult aga veidi kõrgemale, kuna ta toppis kogemata varbad vette. Ja see vesi oli külm. "Mina olen Hannah Hailey," lausus ta siis, endiselt tüdruku ees õhus hõljudes.

"Loviise Spiritus," vastas Loviise ja naeratas. Tema meelest ei olnud see vesi külm, aga ka mitte soe, pigem selline leige.

"Tore tutvuda," pomises Hannah ja lendas siis kaldale, tolle Loviise kõrvale. Ta vaatas nõutult oma jalgu. "Mis ma papusid ei pannudki täna jalga või ?" küsis ta endalt pigem rohkem mõtiskledes. Hailey kehitas õlgu ja istus siis tolle Loviise kõrvale. Paljajalu oligi võib-olla veidi parem olla. Nii või naa, saab tüdruk ju vajaduse korral lennata.

"Sa oled ka ingel?" küsis Loviise esimese küsimuse, mis talle pähe tuli. Kuna tüdrukul olid tiivad, pidi ta olema kas ingel või deemon, sest teisest rassist olenditel tema teada tiibu ei eksisteerinud.

"Mis sa siis mõtlesid ? Suled ja puha ju," lausus Hannah naerdes. "Eks sina see sama ole," muigas ta siis ja sättis veidi oma juukseid. Tüdruk sättis end mugavalt seal istuma ja heitis siis lõppude-lõpuks selili. Hailey vaatas taevast ja seal üksikuid lendlevaid pilvi.

Loviise heitis siis Hailey kõrvale selili ja vaatas samuti taevast ja pilvi.

"Kui vana sa oled ?" küsis Hay siis ühe küsimuse. Kaks pilve moodustasid omavahel kilpkonna kuju ning tüdruk muigas. Talle oli alati meeldinud vaadata, mis kujundeid ja olendeid pilved tekitavad. See tegevus aitas tüdrukul oma vanemate hulluse kõrvalt end rahustada.

"16," vastas Loviise. "Sa?" Ta vaatas endiselt pilvi, mis üle taeva purjetasid.

"Sama siin." Hannah ajas end istukile ja sirutas selga. Ta vaatas järve poole.

OT: teed lühikesi, teen ma ka

"Sul õdesid või vendi on?" küsis Loviise ja ajas end samuti istukile.

"Jah Lizzie, sa oled vist temaga juba kohtunud," ütles Hal ning viskas enda kõrvalt mingisuguse kivi vette.

OT: Minu teemad on hetkel nii, et kõigepealt Katmaga linnas, siis Lizzega kodus ja sis järgmine päev siin.

"Olen jh," vastas Loviise. "Minul jällegi on kaksikõde Loviisa. Temaga ma ei tea, kas sa oled juba kohtunud."

" Oh ei ole. Mul ei ole üldse siin Hibitarosel väga palju tuttavaid," pomises tüdruk ja viskas veel paar kivi järve. Ta ei osanud sellelt Loviiselt väga midagi uurida.