Rassid

Inimesed
Seda rassi loetakse kõige õrnemaks rassiks. Inimesi on väga palju tavamaailmas, Hibitarosel on neid väga vähe, sest elu on siin nende vastu julm, kuna deemonid ning vampiirid toituvad nendest ja nad on ka libahuntide meelisroog. Suurem osa Hibitarosel elavatest inimestest on haldjate metsades, kuna seal on neil kõige ohutum, kui nad suudavad haldjatega rahus elada. Kõige muu suhtes on inimesed nagu inimesed ikkagi. Võimeid avaldub neid väga harva. Kõige tihedamini siis, kui nad on Hibitarosel sündinud, kuid siis tavaliselt kas ainult üks võime või mõned pisivõimed.

Deemonid
On üks vastupidavamatest ja kohanemisvõimelisematest rassidest. Kogu deemoni olemus on kohastunud selleks, et sobida elama ükskõik mis oludesse ja petta oma saaki.
Deemonite tekke kohta räägitakse mitmeid müüte. Üks tuntumaid väidab, et esimene deemon oli vampiiri ja inimese järeltulija. Segavereline kes suutis kohaneda kõigega ja õppis kiiresti oma vigadest. Tal oli ka vampiiride täiuslik mälu, kuid inimeste pehme nahk. Kõneall olev segavereline oli mees, kes armus mustastmaagist nõia tütresse. Nõid ei usaldanud aga segaverelist ning saatis ta heaga minema. Mees aga ei jätnud jonni ja lõpuks ei jäänud nõial muud üle, kui mees ära needa. Nii saigi temast neetud hing kes hoidis end elus teiste hingede välja imemisega.
Päris kindlasti ei olnud see kõik nii, aga vanimad Hibitarose elanikud keelduvad sellest rääkimast.
Igatahes on deemoneid igasuguseid. Nad toituvad hingedest. Neile sobivad söögiks nii loomad, inimesed kui ka muude rasside esindajad. Siiski toituvad nad enamasti vaid loomadest ja inimestest. Vampiiri suudab deemon "ära süüa" väga harva, vampiirid on selleks liiga tugevad. Deemonid tihti ei tajugi nende hingesid.
Tavamaailmast pärit inimesed ja loomad kardavad deemoneid, ükskõik mida deemonid siis teeks. Loomad pagevad neist eemale ja inimesed tajuvad neis tavaliselt lihtsalt ohtu, mille tõttu kipuvad neist eemale hoidma.
Deemonid on vampiiride kõrval väga õrnad. Neil on pehme ja soe nahk ning nad vajavad lisaks hingedele ka inimeste toitu. Deemonid nakatuvad ka inimeste haigustesse, kuid nad on kordades vastupidavamad, kui võiks arvata. Deemoneid on üpris keeruline tappa. Näiteks ei sure ta nälga, verekaotusesse ega ka mitte ühtegi inimeste haigusesse. Ka vanus deemoneid ei võta. Deemonid taastuvad ajapikku kõigest. Isegi nende armid kaovad pea olematuks aastasadade jooksul. Deemonite ja vampiiride ühine joon on see, et nende nahk suudab temperatuuri üle võtta. Siiski jääb see vahesse -20 kuni +40 deemonite puhul.
Deemoniks on võimalik nii sündida, kui ka saada. Viimane on haruldasem juhus. Kedagi deemoniks muuta on raske. Tavaliselt sureb nii muutja kui ka muudetav, või siis ainult muutja. Muutmisprotsess põhjustab mõlemale kohuvavaid piinu. Kui sündinud deemonitel enamasti on tiivad, siis muudetud deemonitel tiivad puuduvad. Samuti ei pruugi tiibu olla ka sündinud deemonitel.
Deemonite tiivad on alati niiöelda suurem versioon nahkhiire omadest. Need võivad olla valged, kergelt kollakad, pruunid, hallid või mustad. Üks deemoni tiib on kaks kuni neli korda suurem, kui deemon ise. Eriti palju energiat aga lendamine siiski ei võta. Keegi pole veel tuvastanud, miks see nii on. Arvatakse aga, et deemon saab jõudu söödud hingedest.
Müüdid räägivad ka, et kõik hinged, keda deemon kunagi söönud on, jäävad tema sisse alles. Osavamad deemonid pidavat oskama ka nendega nõu pidada jms. Kui deemon tappa siis saavad hinged vabaks.

Vampiirid
Vampiiridel on üpris kõva ja jahe nahk. Mõnikord langeb nende nahatemperatuur alla nulli, kuid üldiselt jääb 20-5 plusskraadi vahele. Vampiiride nahk suudab soojust ja ka külma üle võtta. Liiga külm neid ei tapa, kuigi võib nad jäätada, ja siis saab neil näiteks keha osasid küljest ära murda(Alates -30 kraadist kui ka nende veri on jahtunud ning nahk enam üldse ei paindu.). Kui kuumus läheb üle kahesaja kraadi siis vampiiri nahk hakkab sulama nagu vaha ja ta sureb. Samuti saab vampiiri tappa ka lihtsalt tulega, kuna siis ei suuda ta end parandada. (Nt. Pea maha ja haavale tuli otsa.)
Vampiiridele on kaasa antud tavaliselt paremad meeled ning paranemis võime. (Ehk need ei lähe eraldi võimete alla.) Võib esineda ka isendeid, kellel pole näiteks paremat haistmis meelt vms.
Vampiirid toituvad verest. Et neil oleks hea olla, peaksid nad seda iga päev vähemalt liitri jagu saama, kuigi neile ei tee ka midagi, kui nad näiteks iga kolme-nelja päeva tagant saavad viis liitrit. Korraga jaksabki vampiir juua umbes viis liitrit, kuigi peale seda ei suuda ta enam eriti kiiresti joosta.
Üldiselt suudavad vampiirid taltsutada oma verevajadust ning lõhn neid väga hulluks ei aja, kuigi võib juhtuda, et nad kaotavad enesekontrolli, kui pole juba pikka aega verd saanud. Kõige meelepärasem on neile inimeste veri, kuigi mõnikord võib juhtuda, et mõne kiskja veri on isegi parem, kui loom on just söönud ja veri toitaineid täis.
Vampiiride veri on tumedam kui inimestel. Kui nad pole pikka aega süüa saanud, võib see muutuda koguni mustaks.
Nälg vampiire ei tapa, nad langevad umbes kahe nädala pärast tardumusse, kui pole juua saanud. Kui keegi nad leiab ning neile verd joodab ärkavad nad uuesti. Vampiiridel on tardudes ka energia varud, kuid mõned kasutavad need juba enne tardumist ära. Energia varudega on neil võimalik rünnata, kui mõni olend nende lähetusse satub.
Vampiiridel on lumivalge nahk ning peale söömist on nende silmad umbes tund või paar erkpunased.
Kui keegi vampiiriks muudetakse, siis kaovad kõik armid ja suurem osa tema muudest vigadest. Peale muundumist on vampiirid üpris perfektse välimusega. (Aga puudega inimesed vms "normaalseks" ei muutu. Samuti ei paranda see hambumust jne.)
Kui keegi vampiiriks sünnib sõltub tema välimus sellest, kas ta ema suutis raseduse ajal paigal olla ja mitte väga palju jahil käia. Palju raputada saanud laps võib kummaline välja näha.
Suurem osa vampiiridest on olnud kunagi inimesed.
Vampiiridel on peegelpilt, kuid nad ei jää tavaliste fotoaparaatidega pildile.
Vampiiriks muunduda on võimalik ainult siis, kui ohvri kehas on piisavalt verd. Kui vampiir joob ära liiga palju, siis inimene sureb.
Muundumine kestab kolm päeva. Muunduja vaevleb üpris kõrgetes palavikes ning viimasel päeval langeb kehatemperatuur paariks tunniks alla nulli. Sel ajal ei ole muunduja võimeline end eriti palju liigutama ega rääkima/karjuma. Muundumise ajal ei püsi olendil ükski jook sees, kuigi tal on pidevalt janu ja kui ta üritab juua saada oksendab ta selle mõneaja pärast välja.
*Vampiiridel ei kasva karvad mujal, kui ainult peas ja kulmudel.
*Haldjate veri on vampiiridele mürgine.
*Inglite veri mõjub vampiiridele nagu alkohol.
*Räägitakse, et vampiiride süda seiskub muundumis protsessi käigus, kuid tegelikkuses pumpab see ikka verd edasi. Kui vampiiril süda välja lõigata, siis ajapikku ta lihtsalt "tardub". See ei tapa teda, kuid ega ta peale seda eriti elutegevuseks võimeline ei ole ning seda loetakse siiski suremiseks. Mitte just väga paljud ei armasta vampiiridele uusi südameid opereerida.

Libahundid
Libahuntlus on haigus, see levib nagu marutõbi ja sööb oma ohvrit vaikselt seest poolt. Libahundiks saab ainult siis, kui libahunt sind täiskuuööl hammustab. Selle rassi alla liigitatavasse haigusesse nakatuvad ainult inimesed.
Huntinimeseks, ehk libahundiks muundutakse vaid täiskuuööl. Olend on selle tulemusena täiesti arutu püüdes tappa kõike, mida kätte saab. Teda ei koti ei rass, vanus ega miski muu. Inimveri tundub lihtsalt tihti ahvatlevam, kui teiste oma.
Kui oled kord juba libahunt, siis selleks sa ka jääd, elupäevade lõpuni. Seda saab leevendada erinevate loitsude ja nõiajookidega. Nakatunud inimest on võimalik aga päästa enne uut täiskuud, kuna siis ta on vaid haiguse edasikandja, alles täiskuuööl saab temast libahunt.
Näiteks on võimalik nakatunut vampiiril hammustada lasta vms. Muuta ta kas vampiiriks või deemoniks. Siis ta ei muundu öösiti, kuid haigus jääb talle siiski külge, missiis, et see talle endale midagi ei tee. Näiteks ei saa ta teisi enam vampiiriks edasi muuta, kuna tema hammustuse kaudu levib haigus edasi. Lisaks võivad tema lapsed libahundid olla. Poolearulised värdjad kes tõenäoliselt kiiresti otsa saavad.
Kui vampiir hammustab libahunti, siis üldiselt ei tee see talle midagi. Libahundile, ma mõtlen. Vampiirid ei joo libahuntide verd, kuna sellel on kohutav maitse, mida nad ei salli.
Tavaelus on nakatunud inimesed ikka edasi samasugused, nagu nad enne olid. Võib-olla ainult ärrituvad kergemini ja on väsinumad peale täiskuu ööd. Tihti ei pruugi inimesed isegi päriselt aru saada, et nad libahundid on, kuna suurem osa minestab peale seda, kui on hammustada saanud, ja siis tõlgendavad kogu juhtumi millekiks muuks.
Libahundil on muundununa palju ühist tavalise hundiga. Ta on üleni karvane, tal on koon ja pikk saba, kuid ta on võimeline tagakäppadele tõusma, nagu karu, kui tal on vaja mingil põhjusel kaugemale näha. Joosta on libahundil püsti asendis väga raske, see nõuab harjutamist, kuid suurem osa libahuntidest siiski jooksevad täiesti segastena metsas(või linnas, sõltub kus ta olema juhtub) ringi ja tapavad kõike ettejuhtuvat. Erinevate loitsudega on võimalik teha libahundist skisofreenik. See tähendab seda, et talle jääb täiskuuööl mõistus alles, kuid seda ei juhi enam see inimene, kes ta on päeval. Siis on ta keegi teine, keegi nimetu, kes püüab tavaliselt vastu panna tappmis kihale ja midagi muud teha. See on aga riskantne ettevõtmine. Mõnikord võib see libahundi pool võtta inimese üle. Siis muundub ta igal ööl ja päeval inimkujul on isik, kes on hammustada saanud, lihtsalt kohutavalt väsinud.

Haldjad
on metsarahvas, väga lähedased loodusega. Nad on Hibitarose kõige vanem rass ning neid on palju erinevaid. Kõige vanematel neist võib olla isegi tiibu ning mõned võivad meenutada erinevaid loomi. Nad toituvad kõigest, osa on taimetoidulised, kuid suuremal osal on siiski üpris suva. Suurem osa nende küttidest siiski valib välja kõige nõrgemaid ja väetimaid loomi, et tugevamad alles jääksid.
Haldjate ühised jooned on teravatipulised kõrvad, kergelt kreemias ning võib olla pisut rohekas nahk ja pikk ning peenike kehaehitus. Pakse või lühikesi haldjaid on peaaegu täiesti võimatu kohata. Haldjad on enamasti surematud, kuid see selgub tavaliselt alles siis, kui nad on 600-700 aastased (Mis on iseenesest ka juba täiesti märkimisväärne iga). Noored haldjad kasvavad ülimalt kiiresti. Peaaegu ühe aastaga on nad juba vähemalt viie aastase inimlapse mõõtu ning nelja aastastena jääb nende kasv umbes kuueks aastaks pisut pidama, kuid ometi on nad juba siis keskmise inimese kasvu. Nad õpivad kiiresti ja haldjad on ka tavaliselt isekeskis äärmislet heasüdamlikud. Haldja näo järgi pole võimalik öelda tema vanust. Neile ei tule kortse ja nad näevad peaaegu alati välja nagu oleks just eelmisel päeval ilmale tulnud, kui välja jätta armid mõne võitleja puhul.
Haldjate juuksed on enamasti naistel vähemalt puusadeni pikad ja kas helerohelise tooniga valged, puukoore pruunid, süsimustad või lumivalged.
Haldjate kõige levinum võime on maataltsutamine. Lisaks esineb tihti veel teisi elemente ning maagiaid. Umbes 2% kogu haldjalastest saab oma hariduse mõnes koolis. Suuremat osa õpetakse kas haldjatest õpetajate käe all, või siis vanemate või kellegi teise poolt. Samuti pole harvad ka juhused, kui nad ise õpivad.
Haldjanaised ei ole eriti viljakad. Haldjate populatsioon on ülejäänud rassidega võrreldes Hibitarosel kõige suurem, mille tõttu neid keskmiselt ka sünnib iga aasta juurde umbes 450. Suremust arvesse võtta on raske. "Vanadusse" sureb umbes 70 või 100 haldjat aastas, kuid tihti sooritatakse ka enesetappe või laskutakse "looduse rüppe" mis tähendab näiteks mingi taime või loomaga üheks saamist jms. Samuti ka vampiiride ja deemonitega võideldes sureb ligikaudu 100 haldjat aastas. Suremus on mõnikord isegi suurem, kuid teine kord on seda jällegi sündimus. Haldjanaine on rase 13 kuud. See on palju pikem aeg, kui inimestel, kuid see tagab ka nende peale sündi kiirema kasvu.
Sündides saab haldjas oma isalt kaasa teatud hulga mälestusi. Mälestusi ei saa mees ise valida, geenid määravad selle, kuid enamasti on need mälestused, mis annavad noorele haldjale kiire ülevaate kogu maailmast ja sellest, mis on enne tema sündi toimunud jms. Väga harva näeb ta midagi, mida ta isa on teinud. Haldjamehed on vastupidiselt naistele ülimalt viljakad, mille tõttu on päris palju ka segaverelisi haldjaid, kuigi suurem osa haldjatest ei poolda hübriide või segavereliste eksisteerimist.
Kõige muu poolest on haldjad nagu inimesed ja teisedki. Neil on pehme ja soe nahk jne. Osa noorest haldjatest ei suuda üles leida ka temale "kingitud mälestusi" mille tõttu nad võivad olla väga sarnased täiesti tavalistele lastele, mis siis, et kasvavad kordades kiiremini.
Keskmise haldja pikkus on 1, 90 kuid haruldane pikkus ei ole ka 1, 70 või 2, 30 m.

Hiigelmuundujad
Arvatakse, et nad põlvnevad haldjatest. Neil on haldjatega nii mõndagi ühist. Nad on loodusrahvas jne. Hiigelmuundujate keksmine kehaehitus on siiski haldjate omast lühem ja jässakam. Nende nahk on tõmmu või beežikas. Sündides saavad nad kaasa ka muundumis võime. Nagu nimigi ütleb, muunduvad nad "oma looma suurendatud teisikuks". Igal hiigelmuundujal on oma loom. See ei muutu elu jooksul mitte kunagi. Hiigelmuundujale endale ei pruugi üleüldse meeltmööda olla, kelleks ta tahtmisel muundub, kuid ta ei saa sinna midagi parata. Peale sündimist on olend võimeline kolme kuu pärast juba muunduma "oma loomaks". See võib olla mistahes loom. Hunt, karu, rott, lehm, hobune jne. Kusjuures, selleks loomaks võib olla ka inimene, kuid mitte ühegi teise rassi esindaja. Sealt tulevadki jutud hiiglastest. Kõige rohkem võib hiigelmuunduja suurendada oma looma 4 korda, kuid tavaliselt on see siiski vaid 2,5 korda, kuid see on samas ka piisav. Kui sulle kuue meetrine inimene vastu jalutab, siis see vist ei ole ikka normaalne.
Hiigelmuundujate populatsioon ei ole eriti suur ja tavaliselt on see "oma loom" pärilik, mille tõttu on suguvõsadel omad loomad. Üks suguvõsa võrdub põhimõtteliselt ühe karjaga. Karjad võivad oma vahel vabalt kakelda. Hiigelmuundujad elavad just seal, kuhu nad parasjagu satuvad. Nad on vastupidavad, kuid harva surematud. Tavaliselt elavad nad umbes 200 aasta vanuseks. Hiigelmuundujad pole ka eriti haruldased nähtused koolides.

Inglid
Ingleid peetakse deemonite vastandiks, kuid nende kahe rassi tekke müüdid isegi ei viita sellele, et nende tekkimine omavahel seotud oleks, või, et üks teisest kuidagi parem või halvem oleks. Inglite tekkelugu on üleüldse väga segane. Osad räägivad inimeste taolistest lindudest, kes inimestega järglasid said, kuid see on üks kõige absurdsemaid. Üks pisut rohkem tõsiselt võetav müüt räägib inimeste grupist kes sattus Hibiratosele kaua aega tagasi. Sisuliselt nad said lihtsalt surematuteks ja said endale võimed, mitte midagi rohkemat huvitavat nendega ei juhtunud. Ülistama hakkasid neid Maa elanikud, kui umbes kolmtuhat aastat tagasi kümme neist Maale läksid, kuna nad ei sallivat inimeste ülekohut üksteise suhtes.
Ingel näeb välja nagu kõige tavalisem inimene. Ta nakatub inimeste haigustesse, saab vigastada, murrab luid. Ainuke vahe on see, et ta on neetult vastupidav inimese koopia. Teda tappa on põhimõtteliselt võimatu, kui ka aeg teda ei taha. Ingel on surematu, kui ta ei sure oma 50 sünnipäeval. Teda ei ole võimalik näljutada, ega midagi. Kui vampiir ta verest tühjaks imeb, siis ta taastub.
Inglit tappa on võimalik ainult vampiiri ja deemoni koostööl, või siis mõne elementali käe läbi. Vampiir ja deemon peavad inglist üheaegselt toituma, kui nad seda eraldi teevad, ei juhtu midagi. Deemonil üksi on ingli kehast hinge välja imeda väga raske, ja kui see korda läheb, jääb tugev kest siiski alles. Ilma hingeta on see siiski võimeline edasi eksisteerima seni, kuni ta end ise kuidagi ära ei tapa. Siis on see olend täielikult võitmatu. Aju teeb vaid otsuseid, mis on kehale kasulikud, ei ühtegi iha, ainult eesmärk ellu jääda ükskõik mille läbi.
Ingliks on võimalik vaid sündida. Umbes 70% inglitest on olemas tiivad, need on tavaliselt ingli juuste värvi ja alati kaetud sulgedega.
Muide, ka ingli tiibu on võimalik eemaldada, need ei kasva tagasi, kuid inglit nõrgemaks nende puudumine ka ei tee. Ingli tiivad on tugevasti olendi seljale kinnitatud ja neid on rakse kätte saada, eriti kui see ingel sulle veel metsikult vastu punnib, kuid võimatu see ei ole.
Inglid on üpris haruldane nähtus. Inglitest segaverelised on palju sagedasem nähtus. Segaverelised inglid on üleüldse kõige vastupidavamad hübriidid, keda leida võib.

Näkid
Järjekordne rass, keda arvatakse põlvnevat haldjatest. Väidetavalt ujutas Hibitarose Must järv üle kallaste uputades 1500 aastaks selle kõrval olnud haldjate metsa täielikult. Osad haldjad uppusid, osad põgenesid, osad jäid endaks, kuid üks osa kasvatas endale saba ja õppis ujuma. See oli osa, kes "surid" ehk said mingi kalaga üheks. Vesi taandus pärast seda pikka perioodi jättes osa näkke kuivale nende uputatud metsa, kuid otsa tõmbas ta endaga kaasa. Siis tekkis Valge jõgi, mis ühendas Musta järve Sinise ookeaniga. Näkidel tekkis võimalus oma mageda veega soojast järvest Hibitarose Merre ujuda. (Hibitarose Mereks nimetatakse kõiki Hibitarose ookeane ja muid veekogusid kokku).
Näkid on sisuliselt inimese ülakeha ja kala sabaga olendid, kes veedavad suurema osa oma elust vees. Nad on kahepaiksed. Tuleb meelde jätta, et nad on siiski näkid, mitte merineitsid. Need kaks on täiesti erinevad asjad. Merineitsiteks nimetatakse nii elementaleid, kui ka sireene. Nemad on ilusad. Näkid ei pruugi aga kaugeltki ilusad olla. Mõni näeb päris jube välja. Neil on kahvatu nahk mis on limaga kaetud, helesinised, helerohelised või tumerohelised juuksed, mida tavaliselt ei kammita ega lõigata, nii et need on paras päss kogu sodist mida meres leida võib. Mõnel kasvaksid nagu vetikad peast välja ja nende saba külge kinnitub ka kõiksugu väikseid loomakesi.
Kui nüüd saba juurde jõuda, siis see ei ole mingi pisike tilu-lilu nagu tavaliselt neid kujutatakse. Sabal on pikkust vähemalt 2-3 meetrit, ja see osa, kust saba laieneb, võib veel omakorda kuni 2-3 suurune olla. Ühesõnaga, saba on meeletult suur. See peab suutma seda olendid kiiresti vees edasi liikuda, nagu deemoni tiivad peavad aitama tal lennata. Kui need on liiga väiksed, pole neist kasu.
Kuigi suur osa näkkidest on nüüd ookeanides, on olemas ka järvede ning jõgede näkke, neil on väiksemad sabad ja nad ise on ka õrnemad. Jõenäkk on näiteks palju voolujoonelisema sabaga, mis on siiski sama pikk kui ookeani omal. Järve omal on see aga lühem, tavaliselt 1,5-2,5 meetrit ning pole ka eriti lai, kuna tal pole tarvidust eriti tugevatele vooludele vastu panna.
Näkid ei räägi vee all, kui nad seda üritavad, siis toovad nad kuuldavale tavalist mulinat, nagu mõne muu rassi esindajagi. Näkid suhtlevad käemärkide abil, või tõusevad rääkimiseks veepinnale. Nende hääled on inimeste omast kõrgemad, kuid rääkimisviis ei erine eriti palju.
Näkid on võimelised oma jalgu kaotama ning veest välja ronima. See on valus protsess mida niisama ette ei võeta. Näki suur sabauim kukub küljest ära ja teeb põrguliku valju. Kui ta teeb seda mõnes väiksemas veekogus, siis võib ta selle päris ära reostada oma verega, kuigi näki sabauim süüakse kiiresti igasugu olendide poolt ära. Luud uhutakse tavaliselt kaldale või siis vajuvad need põhja. Näki luu on tugev materjal, selle lagunemine võtab päris kaua aega, missiis, et see kasvab umbes 3 kuuga. (Näki sabas asuvad luud on painduvad ja peenikesed.)
Kui sabauim on küljest kukkunud, rebib näkk oma saba kaheks. Sabas on tal samasugused luud, nagu inimestelgi, lisaks veel mõningatel, mis teda ujudes aitavad. Saba pooleks rebinud, kooruvad soomused maha ja kiiresti moodustab pehme liha endale peale tavalise naha ja võtab inimjalgade kuju. Sabast lahti saamine on valus protsess, kuid ei kesta eriti kaua. Saba kasvab tagasi palju aeglasemini. Vette minnes kasvavad jalad lihtsalt uuesti kokku ja tekib väike sabauim, mis iga päevaga paar cm kasvab. Umbes 3 kuuga on saba taas oma kunagistes mõõtmetes, kuid värvid mis mõndade näkkide sabadel on ei tule tagasi nii kiiresti.
Näkid õpivad päris harva koolides. Mõned liigitavad neid isegi selle tõttu loomade alla, kuid neil lihtsalt on raske veest väljas hakkama saada. Näkkide kõige tuntum võime on veetaltsutamine, kuid esineb ta teisi elemente ning muid võimeid.
(Kui näkk on maag, siis suudab ta oma saba kaotada ja uuesti kasvatada vaid mõne hetkega.)

Elementalid
Nad on rass, kes suudab välimust muuta. Nad on mõnes mõttes nagu sireenid, lummavad kõiki oma iluga, ükskõik milleks nad siis ka ei kehastuks. Igal elementalil on üks element. Ei rohkem ega vähem. Oma õiges kujus on nad oma elemendi kõige puhtam kehastus, kuid nad võiva võtta ka loomade ja taimede kujusid. Elementalid võivad olla surematud, kuid ei pruugi. Elementaliks ei ole võimalik muutuda, see rass on päritav, mitte nakkav. Nad on küllaltki haruldased. See, kui tugev on elemental sõltub sõnaotseses mõttes tema iseloomust või siis ka isegi tujust, kuigi neid ei ole väga kerge tappa. Vihast elementalit on võimatu tappa, kuid väga kurba või ennast kaotanud isendit mitte nii keeruline.
Näiteks tule-elementalit võib veega üle kasta, kui ta parasjagu oma tavalises olekus on. See küll ei tapa, kuid nõrgestab teda. Elementalitel on inimese keha ja ka organid, kõik tema elemendist läbi põimunud. Kui tule-elemental oma tavalises olekus, ehk siis leegitsedes, veega üle kasta jääb temast värele hall valgete silmadega ning hammasteta suuga inimlaadne kogu. See järel on lihtsam talle mõne terariistaga ots peale teha.
Vee- ja maa-elementaleid võib lihtsalt ka põlema pista, kuid elektri- ja õhu-elementalitega on asi pisut keerulisem. Neid saab tappa, nagu inimesi, kuid nende element kaitseb neid.


Nõiad
on üpris igas mõttes nagu inimesed - näevad välja nagu inimesed ja on ka sama õrnad kui inimesed. Samuti ei ole nad surematud, missiis, et suurem osa nõidasid on väga vanad. Nõidadel on tihti lisaks oma nõia hookuspookusele ka võim mingi maagia üle. Nõidade "hookuspookus" seisneb selles, et neil on loomulik vaist. Sõltuvalt mida nad tegema peavad nad lihtsalt teavad, mida neil on vaja oma katlasse(või mõnda muusse anumasse) kokku segada, kuigi nad ei pruugi isegi nende asjade nimesid teada. Aga fakt on see, et nõid saab teada ainult nende taimede või loomade vms kohta, mida ta on ise oma silmaga näinud. Päris paljud nõiad kas rändavad mingil perioodil oma elust väga palju, või loevad siis tohutult.
Nõidadel on võim enda ja teiste eluiga pikendada jms. Samuti võivad nad panna peale needusi ja muud säärast.
NB! Mitte ükski nõid ei sünni kohe mega targaks, ega oska kedagi ära needa võimidaiganes. Loomulik vaist on anne mida tuleb edasi arendada.


Märkused:
Vampiiridel ja deemonitel langeb ainult nahatemperatuur alla nulli.

MUU RAHVAS
ehk haruldasemad rassid.

Nõiad nad on üpris igas mõttes nagu inimesed - näevad välja nagu inimesed ja on ka üpris sama õrnad kui inimesed. Samuti ei ole nad surematud, missiis, et suurem osa nõidasid on väga vanad. Nõidadel on tihti lisaks oma nõia hookuspookusele ka võim mingi maagia üle. Nõidade "hookuspookus" seisneb selles, et neil on loomulik vaist. Sõltuvalt mida nad tegema peavad nad lihtsalt teavad, mida neil on vaja oma ägedasse katlasse kokku segada, kuigi nad ei pruugi isegi nende asjade nimesid teada. Aga fakt on see, et nõid saab teada ainult nende taimede või loomade vms kohta, mida ta on ise oma silmaga näinud. Päris paljud nõiad kas rändavad mingil perioodil oma elust väga palju, või loevad siis tohutult.
Nõidadel on võim enda ja teiste eluiga pikendada jms. Samuti võivad nad panna peale needusi ja muud säärast.
NB! Mitte ükski nõid ei sünni kohe mega targaks, ega oska kedagi ära needa võimidaiganes. Loomulik vaist on anne mida tuleb edasi arendada.

Sireenid on üpris sarnased näkkidele ja elementalitele. Nad elavad tavaliselt veekogude lähedal, mõned neist ei pruugi osata rääkida ning enamus on üldse väga loomalikult. Nad on üldiselt kujumuutjad ning toituvad teiste olendite lihast ja verest. Natuke nagu vampiirid, kuid see vajadus ei ole neil nii põletav, kui vampiiridel. Nad suudavad vabalt süüa ka inimeste toite ning käituda üldse nagu inimesed.
Sireenid oma tavalises olekus näevad välja nagu hõbedaste soomustega kaetud inimesed. Nad on peened ja sihvakad, kui nad just liiga kaua inimeste juures elanud ei ole. Inimeste toit muudab nende välimust. Mõnel juhul võib näiteks taimne toit viia soomuste maha langemiseni, nii et jääb järgi ainult hallikas nahk ning "armid". Sireen on kiskja, kellel on oma tavalises olekus kõrvuni suu, kus on üks rida pisikesi teravaid hambaid. Nende silmahambad on pikemad, nagu ka vampiiridel, ning neil on kõigil hõbedased silmad. Sireene üksteisest on tavaliselt võimalik eristada ainult pikkuse järgi, kui neil just pole muid iseloomulike omadusi. Mõned sireenid kannavad näiteks ehteid jms, ning kui nad üldse veest väljas elavad, siis on nad tihti kellegiks muundunud.
On teada mõned sireenide suguvõsad mis elavad ja käituvad nagu inimesed. Kuna sireenid on kujumuutjad võivad nad välja näha vabalt nagu inimesed või ükskõik millise muu rassi esindajad. Sireenid on kahepaiksed. Nende kaeltel paiknevad väiksed lõpused, mis üldiselt kuivavad kokku kui nad liiga kaua veest väljas on olnud. Sireenid hingavad vees rohkem naha kui oma olematute lõpustega.
Sireenid on jäänud üpris haruldasteks kuna haldjad sõnaotseses mõttes jälestavad neid, ja ega ka teised rassid nende vastu just teab mis head pole olnud.

Lohed on täpselt sellised tiivulised sisalikud nagu on teada kõikvõimalikest muinasjuttudest. Kõige väiksemat kasvu täiskasvanud lohe võib olla turja kõrgusega 7 m. Kuid üldiselt jääb nende turjakõrgus siiski 25-60 m vahele. Nad on tõsiselt suured ja pika elueaga, kuid mitte surematud. Nad on jäänud päris haruldasteks kuna toitu napib. Kunagi oli igal Hibitarose koolil kaks või neli lohet ja mõned munad, kuid pika peale sai neil tõsiselt siiber, et kõik suhtusid neisse nagu hobustesse - lollidesse loomadesse kes ei mõista.
Tegelikult on lohed siiski loomad, kuigi neil on väga arenenud mõistus ja nad suudavad mõtete teel rääkida ning mõnikord omada mõnd lihtsamat võimet.
(Lohet ei saa mängida.)