Niisama metsas

Lizzie jalutas metsas ringi ning nautis niisama üksindust ja värsket loodust. Ta ei olnud just tegelt ju kõige sõbralikum ja seltsivam isik maailmas, ta armast rohkem aega omaette veeta kui seda koos teistega. Liz vaatas niisama enda ümber ringi ka kui kõndis aina sügavamale metsa, see et ta siin metsas ära eksis on suht võimatu, ta käis lihtsalt siin metsas nii palju, peaaegu, et igav päev. Sellest ajast saati, mil ta sai teada, et tema ema on surnud. Neiu ronis lõpuks ühe puu otsa ning istus seal olevale oksale ja vaatas niisama seda maapinda.

OT: Loviise

Loviise oli samuti metsa jalutama tulnud. Ta tahtis natuke aega üksinda olla ja metsas ei paistnud küll kedagi peale Lovvi enese ja siinsete elanike, kelleks olid metsloomad, linnud ja putukad, olevat. Tüdruk läks edasi mööda kitsast rada, mille arvatavasti oli sisse tallanud hirv. Kuulda polnud midagi peale tema enda tekitatud helide: puuokste krabina ja sahina tema pea kohal; ühe vitsarao praksatuse, kui mingi elusolend, keda Liise ei näinud, ootamatult liigutas. Tüdruk surus end ruttu vastu ühe jämeda puu tüve ja muutis enda ning oma riided puutüvega sama värvi, et märkamatuks jääda.

Lizzie vaatas niisama endiselt veel maapinda ega ei pannud oma ümber eriti midagi praegu tähele. Liz ei olnud veel kuulnud, et siin oli keegi peale tema, kui mõned metsloomad välja arvata. Ta nüüd lõpuks hakkas enda ümber ringi vaatama. Mõne aja pärast ronis ta veel kõrgemale puu otsa.

Loviise kuulatas. Oletades, et oht on möödas, muutis ta enda ja oma riided taas normaalset värvi ja hakkas mööda kitsast hirve poolt sisse tallatud rada edasi astuma. Peagi jõudis ta selle puu alla, mille otsas istus Lizzie, aga Lovvi muidugi ei teadnud, et keegi istub selle puu otsas, mille all ta parajasti seisis.

Lizzie oli piisavalt kõrgele siis nüüd jõudnud ning istus nüüd seal vaikselt. Ta vaatas nüüd taas maapinna poole. Neiu märkas seal ühte tüdruku, keda ta siis jäi vaikselt jälgima siis ning mõtles, et kas minna temaga tutvusts tegema või ei. Ta pole eriti ammu enam kellegiga väljas pool perekonda rääkinud.

Liise lehvitas korraks tiibu ja tüdruku jalad kerkisid maast lahti. Ta tahtis lihtsalt kontrollida, et tema tiivad on endiselt töökorras. Seega kõigest väike kontroll ja ei midagi enamat. Lovvi maandus pehmelt varvastele ja istus siis niisama ühe kännu peale.

Lizzie jälgis endiselt veel seda tüdrukut sealt puu otsast. Tal olid ka muidu tiivad aga ta kasutas neid suhteliselt harva. Liz hüppas siis aga nüüd puu otsast alla ning maandus maapinnale üsnagi suure mürtsuga. Ta oli täiesti kindel, et see tundmatu tüdruk kuulis seda aga teda see ei huvitanud.

Loviise võpatas kergelt, kui ta seda mürtsu kuulis. Ta vaatas siis sinna poole, kust tema arust see mürts tuli ja nägi seal ühte võõrast tüdrukut, aga ei teinud temast väljagi.

Lizzie nägi silma nurgast, et see tundmatu tüdruk oli seda mürtsu kuulnud aga jh teda see tegelt ei huvitanud üldse. Ta ohkas vaikselt ning vaatas taevasse.

Loviise otsustas siis, et ta üritab võõra tüdruku mõtteid mõjutada. Tüdruk teadis, et see nõuab keskendumist. "Ma lähen nüüd selle võõra tüdruku juurde, kes seal kännu peal istub ja ütlen talle tere." Vaat sellist mõtet üritaski Loviise võõrale tüdrukule pähe panna ja loodetavasti see tal ka õnnestus.

See jah läks sellel võõral tüdrukul õnneks kuna Lizzie ei viitsinud blokeerimisele keskenduda. Ta siis kõndiski selle võõra tüdruku poole ning lausus talle tere, nii viisakal toonil kui ta oli võimeline ning isegi naeratas korraks võltsilt ja lootis, et see tüdruk ei saanud sellest aru.

"Hei," tervitas Loviise vastu ja naeratas enesega rahulolevalt. "Loviise Spiritus," lausus ta siis ka oma nime sellele tüdrukule.

"Lizzie Emilie Night," lausus Liz siis oma täisnime sellele Loviise'le. Ta mõtles sellele, et peaks ikka teistega ka sõbralikum olema kui ainult oma õega.

"Meeldiv tutvuda," vastas Loviise. See võis kõlada pisut ametlikult vms, aga Lovvi põhimõtteliselt ei hoolinud sellest. "Sa oled ingel või deemon?" küsis ta siis, sest Lizziel olid tiivad ja need eksisteerisid tema teada ainult inglitel ja deemonitel.

Lizzie oleks heameelega öelnud tüdrukule, et see pole tema asi aga kuna ta oli lubanud, et on sõbralikum temaga siis ta ei teinud seda. "Deemon," lausus Liz nii lühidalt kui võimalik. "Sina?" küsis ta siis Loviisel't vastu.

"Ingel," vastas Loviise. "Sul õdesid või vendi on?" küsis ta Lizzielt juba uue küsimuse.

Lizzie ohkas sellepeale ning istus siis vaikselt sinna murule maha. "No lihaseid õdesid ja vendasid mul pole. Aga on üks kasuõde, kes on mulle kui mu oma lihane õde, keda mul mitte kunagi olema ilmselt ei saa ka," lausus Liz siis vaikselt. "Sul?" küsis ta siis tüdrukult.

"Mul on kaksikõde," vastas Lovvi. Vanemate kohta ta ei hakanud küsimagi, sest siis oleks ta pidanud ka oma vanematest rääkima ja see oleks tüdrukule haiget teinud. Loodetavasti ei olnud Lizziel endal plaanis Liise vanemate kohta küsida.

Lizzie ei ole enam ammu rääkinud kellegile oma vanemadest. Ta lihtsalt ei salli neid kahte silma otsaski enam ja ta ei soovi neist rääkida. Seega ta ei hakka vanemate kohta küsima. Liz ohkas taas vaikselt. "Sa saad oma õega hästi läbi?" küsis ta siis suvalise küsimuse.

Loviise noogutas. Nad said Loviisaga väga hästi läbi ja tülitsesid nad ka väga harva.

"Tore, et sa oma õega läbi. Ega ma saan ka oma õega hästi läbi," lausus Lizzie vaikselt. "Ilma temata ei pruugiks mind enam üldse eksisteerida või ma ei räägikski kellegiga," pomises Liz omaette ning vaatas taevasse.

"Sama siin," vastas Loviise. "Räägi mulle endast lähemalt," palus ta siis.

"See on üldse ime, et ma siin praegu sinuga sõbralikult räägin. Tavaliselt olen ma võõrastega üsnagi ülbe. No mulle meeldis metsas ringi hulkuda ja tegelt üldse kas üksi aega veeta või siis koos oma õega," lausus Lizzie siis midagi. Ta ei osanud eriti endast midagi rääkida, ta pole seda kunagi varem pidanud tegema.

Loviise noogutas mõistvalt. "Ega ilma Loviisata oleksin ma praegu võib-olla üldse surnud või siis eksleksin kusagil Maal," sõnas ta siis. "Nimelt mina ja Loviisa sündisime Hibitarosel, aga 6-aastastena me sattusime ühe värava kaudu Maale. Me olime seal 2 aastat pm vangis, sest me lihtsalt ei leidnud enam seda väravat, mille kaudu me Hibitaroselt sinna sattusime, enam üles. Ühesõnaga meil kulus mingi 2 aastat, et see värav uuesti üles leida ja selle kaudu me pääsesimegi tagasi Hibitarosele. Aga naabrid rääkisid meile, et meie vanemad arvasid, et me läksime Extarneusile ja nad läksid meid sinna otsima ega pole siiamaani tagasi tulnud." Loviise ohkas ja talle tuli pisar silma. Ta lootis, et ei hakka nüüd Lizzie ees nutma, aga see võis ka täiesti vabalt juhtuda.

"No mu ema suri kui ma olin 2 aatane aga mina sain sellest alles teada neli aastat hiljem. Kõik need 4 aastat isa valetas mulle, et mu ema läks pikale reisile ja tuleb varsti tagasi. Tegelt üks päev hiljem mu sünnipäeva isa abiellus ühe minu jaoks võõra naisega. Ma elasin suht tükk aega segaduses olles, mingi kaks nädalat ja koguaeg pärisin oma ema kohta. Lõpuks isa suvatses mulle rääkida, et mu ema on tegelt surnud. Peale seda ei rääkinud ma tegelt kellegiga mitu kuud. Tänu oma kasuõele ma hakkasin taas rääkima ja me saime ime kombel hästi läbi. Nüüdseks me mõlemad vihkame oma vanemaid, nad on hullud," lausus siis Lizzie ka midagi oma vanemadest ja vaatas taevast. Temagi üritas nüüd mitte nutma hakkata kuna sellest kõigest on tal siiski veel valus rääkida.